Veebruarikuisest uudiskirjast leiate artikli I osa. Klassijuhataja paneb kokkulepped peredega oma klassi seinale, vaatab igal hommikul üle ja juhindub neist oma tegevuses. Lapsed, nende vanemad ja õpetajad eesotsas klassijuhatajaga on valmis kokkuleppeid igapäevaselt täitma ainult siis, kui nad on osalenud kokkulepete sõlmimisel ja nad tunnevad ennast tõeliste vastutajatena kokkulepete täitmise eest. Kogemuste põhjal sarnanevad peredega sõlmitud kokkulepped sageli järgnevate Godi Kelleri esile toodud taotletavate omaduste ja oskustega, mida lapsel on elus hästi hakkama saamiseks tarvis. Kuus esimest on lapsel juba sündides olemas, viimane omandatakse elu jooksul.
5. Avatus. Avatus on võime näha teisi lahendusi, mitte anda liiga vara hinnanguid. Selle vastand on eelarvamused, tunne, et sul on olemas juba vastused kõigele. Avatus on seotud üldise tolerantsiga ühiskonnas. Kuidas säilitada lapse avatust?
- Paku lapsega rääkides erinevaid seisukohti. Näita, et probleemi on võimalik lahendada mitmel moel.
- Näita lapsele, kuidas rääkida kellegagi nii, et kuulad teda päriselt. Austa teise inimese arvamust ja õpeta ka laps seda austama.
- Kontrolli ennast: kas sina suhtud maailma eelarvamusteta (Kivisalu, 2010)?
6. Tahe. Tahe on võime teha tööd, mitte alla anda, kui miski sulle vastu töötab. See on võime visalt raskustest üle saada ja uuesti tõusta, kui oled kukkunud. Kuidas säilitada lapse tahet?
- Sea sisse kindel argipäeva rütm. See annab lapsele kogemuse, et kindel, rahulik elu on teatud struktuuriga – et ellu kuuluvad nii mõnusad kui ka mitte nii mõnusad, kuid vajalikud toimingud, mida me peame tegema, et meie hea elu saaks toimida. Nii kogeb laps, et koristamine on osa elust. Selline struktuur on esimene samm, et lapsel saaks hiljem kujuneda enesedistsipliin ja tahe ära teha ka elus ettetulevad ebameeldivad asjad.
- Ära anna lapsele liiga vara liiga palju valikuid. Varased valikud teevad ta närviliseks ja nõrgendavad tahet, sest laps kardab ilma jääda millestki, mida ta ei vali. Lapse elu on palju lihtsam ja selgem, kui ta ei pea valima mitme söögi vahel, vaid pelgalt selle vahel, kas süüa või ei.
- Anna lapsele kindlad kohustused, näiteks hoida oma laud ja lauaümbrus korras. Kuigi laps võib selle vastu tõrkuda, saab täidetud kohustusest aja jooksul harjumus ja seejärel vajadus.
- Täida ka ise oma kohustusi kui osa oma heast, naudingut pakkuvast elust (Kivisalu, 2010).
7. Sotsiaalsed oskused. Sotsiaalsete oskuste all peab Godi Keller silmas oskust kasutada oma võimeid ja energiat, et teisi inimesi tajuda ja toetada. See on seotud eelmistega. Kui lapsel on näiteks hea eneseusaldus, siis ei vaja ta pidevat võistlust, et ennast tõestada, ja ta saab oma energia suunata teise inimese aitamisse. Kuidas toetada sotsiaalsete oskuste arengut?
- Näita selgelt välja, et iga laps on erinev ja igaüks on väärt austust.
- Aktsepteeri inimeste erinevusi.
- Ära võrdle last tema õe, sõbra ega üldiste standarditega.
- Anna lapsele tunda, et ta on piisavalt hea.
- Aktsepteeri nii lapse tugevaid kui ka nõrku külgi, julgustades teda viimastega tööd tegema.
- Aktsepteeri iseennast, sest alles siis saad aktsepteerida teisi. Ära unusta, et kuigi sul on nõrkusi, oled ka sina piisavalt hea (Kivisalu, 2010).
Hea klassijuhataja, eelkõige aktsepteeri ennast just sellisena nagu oled! Peaasi, et oled valmis iseendaga tööd tegema, enese käitumist ja tegevusi reflekteerima, valmis sisimas midagi liigutama, ise muutuma, armastad lapsi ja oma tööd. Tea, et klassijuhataja eeskuju võib saata juba ammu kooli lõpetanut kogu elu!
Kui klassijuhataja usub endasse ja oma klassi õpilastesse, siis ta tunneb, et ta armastab oma tööd ja õpilasi. Ta käitub vastavalt ja tõepoolest on tagajärjeks üksteist austav ning usaldav koostöö, mis võib jätkuda ka peale kooli lõpetamist. Niinimetatud uskumuste ring töötab. Põhiline, et klassijuhataja ei usuks, et ta klassis õpib mõni niiöelda tõeline “kaak”.
