Õpetaja? Kokatädi? Remondimehe või koolijuhi jaoks? Mõnes mõttes küll, sest nad on ametis koolis, kuid oma ettevalmistusega võivad nad rahumeelselt ka mujal töötada. Lapsevanema jaoks? Seda küll. Igapäevaselt kaheksast viieni tööl käivate vanemate lapsed saavad hoitud ja toidetud. Laste igakülgseks arenguks peaks koolis olema loodud sobiv kasvu- ja õpikeskkond, kus igati pööratakse tähelepanu annete ja huvide arengu toetamisele. Kuid aina enam vanemaid töötab juba kodu-kontoris ja sageli pole enam oluline, mis ajal ja kus. Samuti ollakse valmis koostöös teiste vanemate ja vanavanematega lahendusi leidma ning oma lapsi ise õpetama.
Kas kool on lapse jaoks? Kas siis oleks koole vaja, kui lapsi kooli ei toodaks? Ilmselt ei oleks vaja. Seega peaks kõik, mis koolis tehakse just laste vajadustest ja huvidest lähtuma, koostöös laste ja nende vanematega välja töötatama.
Kas see aga on ikka nii? Jälle viitan sel aastal Võrumaale loodud kogukonnakoolile Leiutajate Külakool, mille veebilehelt loen järgmist: Koolilastel endil on võimalus avada kooli süda sellisena, kuidas kool neile meeldiks, täiskasvanud lähtuvad laste visioonist ning loovad selle ümber turvalise struktuuri, milles laps saab rõõmsameelselt areneda. Emade-isade soov on pakkuda lastele ja ka iseendile võimalust käia koolis, mis on nii inspireeriv, et sinna minek on rõõmsa meele, huvi, avatuse ja seiklusliku meelega.
Meistrite Kool on igati valmis nii kogukonnakoolide töötajate, õpilaste kui ka vanemate mõttetalguid ja konkreetsete tegevuskavade väljatöötamist koolide õpilase vajadusi ja huvisid arvestavamaks muutmisel läbi viima.
