Hiljuti kohtus Meistrite Kooli koolitaja-konsultant Marika Ivandi MTÜ Minu Koduselts eestvedaja Kristi Sarapuuga, et viimaseid teadliku rahunemise ja keskendumise programmi dokumente vormistada ja lühidalt jagada, mis on kahe kuu jooksul peale teadliku rahunemise ja keskendumise programmi lõppemist toimunud.
Teadliku rahunemise ja keskendumise programmi jooksul õppisid kahe lasterühma (6-8-aastased, 9-12-aastased, programm on kohaldatav ka vanematele lastele) ja suures mahus nendesamade laste vanemad ning eraldi veel mõni individuaalset tööd vajanud laps ja vanem meie sees ning ümber toimuvat enam märkama, automaatseid tegevusi peatama, oma tähelepanu teadlikult suunama, uudishimu, headust ja tänulikkust suurendama, ka mure tunnistama ning raskustega sõbrunema, oma emotsioone ja mõtteid juhtima. Kaheksal oktoobri, novembri ja detsembri pühapäeval toimunud programmi muutis eriliseks kompaktsus, sest lapsed ja paljud nendesamade laste vanemad said samaaegselt nii sarnast õpetust kui ka juhiseid ja harjutusi kodus koos praktiseerimiseks.
Programmis osalenud 6-aastase Lenna ema Aet Vesiallik kirjutas oma märkamisi üles: “Hiljuti sadas esimest lund. Kui lapsed lumesadu märkasid, tahtsid nad kohe õue minna. Paraku olid nad haigestunud ja nad ei saanud selleks luba. Tavapäraselt on sellisele keelule järgnenud üsna lärmakas tüli, kuid sel korral märkas ema, et tütar seisis akna all ja liikus hingamise rütmis parema käe nimetissõrmega ümber vasaku käe sõrmede. Ta tegi enda rahustamiseks äsja õpitud näpuhingamise harjutust. Ema jätkab: „Kui Lenna ärritub või läheb endast välja, siis tuletan talle meelde, et nüüd on õige aeg aeg maha võtta ja hingata pikalt sisse-välja. See mõjub kohe. Ta suudab selgemalt mõelda ja rääkida. Ja samal ajal jõuan ju mina ka rahuneda ja kiiresti end taastada. Ärritavates hetkedes võib öelda lauseid, mida hiljem kahetsed. Need harjutused on imelised.” Kuu aega peale programmi lõppu kirjutab ema: „ Oleme tasapisi proovinud jätkuvalt Lenna lemmikharjutusi (näpuhingamine, keha teadveloleku harjutus) teha. Ja lisaks loeme õhtuti meelerahu muinasjutte. Tavaliselt teeme õhtuti enne uinumist, siis hea rahulik kahekesi muljetada. Kokkuvõttes on Lenna muutunud või kasvanud selliseks “suureks lapseks”. Ta mängib rahulikumaid mänge, ta suhtleb oma pereliikmetega selgemalt ja parema tähelepanuga, ta ei kipu nii palju nutma kui umbes 4-5 kuud tagasi. See kõik võib olla lihtsalt üks normaalne lapse areng ja oleks nii või teisiti kunagi temaga juhtunud, aga võib-olla on tulnud talle kasuks programmi käigus õpitud harjutused ja kogemused. Mulle tundub, et ta on rõõmsam.”
Üks täiskasvanute grupis osaleja kurtis pideva väsimuse üle. Tal oli keeruline lühikesi praktilisi harjutusi teha, sest nagu ta silmad kinni pani, nii jäi magama. Huvitav muutus toimus aga keha teadveloleku harjutust tehes, mil osalejad lamasid selili, keskendusid aeglaselt ja rahulikult sellele, mida erinevad kehaosad varbaotstest pealaeni tundsid, tunnetasid oma abaluude ja küünarnukkide all olevat põrandat, pakitsusi pahkluudes, põlvedes, puusades … . Seni väsimusega pidevalt silmitsi seisnud osaleja tundis ennast peale orienteeruvalt 20 minutit kestnud harjutust nagu uuena, välja puhanud ja erksana.
Praeguses pöörases maailmas on meile tänu aju plastilisusele avatud suurepärased arukad võimalused, kuidas oma igapäevast elu tunduvalt rõõmsamaks ja rahulikumaks muuta, õppida teadlikult oma tähelepanu ja keskendumist suunama just sellele tegevusele, mida meil endil on vaja ära teha. Ka Eestis pakutakse juba teejuhiseid nii lastele, nende vanematele kui lasteaedade ja koolide õpetajatele ehk siis igas eas inimestele. Peale otsuse vastu võtmist, et tahad oma elu rõõmsamaks, rahuldustpakkuvamaks ja teadlikult juhitavamaks muuta, on sul võimalik ise sellele avastuste- ja kogemusterohkele teekonnale asuda, selles pöörases maailmas rahuni jõuda. Ja toetada sel teekonnal ka oma lapsi. Eesti Päevalehe 25. veebruari 2017 artiklist „Elada on võimalik ka kurbuse ja masenduseta“ saab lisa lugeda.
