Ülo Vooglaid küsib peale Viljandi tragöödiat Haridusfoorumi listis, mida saaks teha selleks, et
- õpilast käsitataks koolis suhtlemise subjektina, mitte kohtlemise objektina;
- põhiprotsessiks peetaks õpilase arengut, mitte õppetööd või PGS täitmist;
- tähelepanu keskmes oleks inimene, mitte hindamine;
- lõpetatakse ära reproduktiivne frontaalõpe ja võetakse arvesse, et iga õpilane on isiksus – kordumatu, ainulaadne ja tähelepanuväärne;
- hakatakse arvestama õpilaste individuaalseid eripärasid?
Kas nimetatu aitaks kujundada vaimselt rikast, hoolivat ja mõistvat kasvukeskkonda ning ühtlasi vähendada pingete tekkimise põhjusi? Kindlasti. Samuti tooks koolipäeva rõõmu, mis kipub ära kaduma.
Erinevate õpilastega läbi viidud intervjuude käigus on lapsed välja toonud, mis neile koolis rõõmu valmistab ja mis kurvastab, kuidas nad tegelikult tahaksid õppida. Laste mõtted on tihedalt eespool öelduga seotud. Mõned näited:
- Mulle valmistavad koolirõõmu head hinded ja kiitused, igasugune tunnustus. Kahed ja märkused teevad kurvaks. Koduseid töid ei tahaks. Õpetajad võiksid selgemalt selgitada ja õpilastega rohkem suhelda.
- Koolis on mu sõbrad. Tahaksin õppida mängulisemalt, läbi arutelu, mitte nii palju kirjutada.
- Mulle meeldiks, kui me õpiksime rohkem praktilisi asju, mida elus vaja läheb.
- Ma olen mõnel õhtul väga väsinud.
- Mulle valmistavad sõbrad koolirõõmu, me ajame juttu, mängime mänge. Samuti rõõmustavad head hinded. Halvad hinded ja kurjad õpetajad kurvastavad.
- Klassis hinnatakse kõige tugevama õppija järgi, võiks hinnata õppija arengut võrreldes tema endaga. Numbrilised hinded ei selgita, mida õppija oskab ja mida mitte. Suhtlemisoskuse kujunemisele võiks rohkem tähelepanu pöörata.
Paar aastat tagasi köitis artikli kirjutajat töökuulutus, kus otsiti lähedal asuvale Eesti ühele suuremale koolile juhti. Äkki tekkis tahtmine ennast proovile panna. Koju jõudes haaras ta paberi ja kirjutas järjest üles, mida ta koolijuhina kõigepealt teeks. Mõned tol korral kirja saanud mõtted:
- Koolijuhina pühendan esimesel ja võimalikult paljudel järgnevatel tööpäevadel igale vastutulevale lapsele, töötajale ja külalisele nii palju aega, et vaatan talle austuse ja rõõmuga silma, ulatan tervituskäe ja tunnen huvi võimalikult paljude laste, töötajate ning külaliste tegemiste vastu.
- Kooli kõige käidavamasse ja nähtavamasse kohta korraldan tahvli, kuhu iga õpilane, tema vanem ja töötaja saavad kirjutada, mis neile koolirõõmu valmistab ja kuidas neile meeldib õppida.
- Koostöös õpilaste, nende vanemate, töötajate ja koostööpartneritega lepime kokku, milliste hoiakute ja oskustega inimesteks me tahame lapsed kasvatada.
- Eelmises punktis nimetatud osapooltega arutame läbi, mida me vajame vastava kasvukeskkonna loomiseks ja kuidas seda üheskoos teha.
- Üksteist toetades oleme kogu loomeprotsessis eeskujuks ja kasvame koos sellisteks nagu kokku leppisime jne.
Selle kooli juhti temast ei saanud, aga koolide juhtidega teeb erinevate arendusprotsesside suunamisel koostööd tänaseni. Kui on huvi koostöö vastu, siis kirjutage marika@meistritekool.ee.
