Kas tegelikus elus oleks mõeldav selline katkendlik töötamine järskude hüpetega ühelt alalt teisele, mille vahel pole mingit seost (Johannes Käis)?
TÜ haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse üldõpetust ja ainetevahelist lõimingut käsitlevast materjalist leiame, et lõimingu üheks eesmärgiks on püüe vältida selliseid õppimisraskusi, mis tekivad tähelepanu pidevast ümberlülitamisest ühelt ainelt teisele. Kindlasti on siin oma osa ka traditsioonilisel tunniplaanil, mis jagab koolipäeva erinevateks ainetundideks. Sellele juhtis juba 1935. aastal tähelepanu J. Käis, kes märkis, et õppeainete rohkuse tõttu on killustatuse ja hajumise oht suur, küsides, kas tegelikus elus oleks mõeldav selline katkendlik töötamine järskude hüpetega ühelt alalt teisele, mille vahel pole mingit seost (Käis, 1996:195).
Kõige üldisemas plaanis tähendab õppekava lõiming õppekava terviklikkuse taotlust: õppe sisu organiseerimist tervikuks ning õpilaste tervikliku maailmapildi kujunemist vastavalt õpetuse ja kasvatuse eesmärkidele.
Uskumatult põnev on õpetajatega arutades õppe sisu tervikuks muuta, leida kokku lepitud ajaperioodile üldteema, õppeainete ühisosa ja ühine kulmineeruv tegevus. Ühise kulmineeruva tegevusena kantakse ette suurepäraseid jõuluetendusi, muusikale, moeshowsid, koostatakse tervislike toitude retseptiraamatuid, taskuteatmikke, oma jutukogumikke, uurimusi, erinevat liiki õpimappe, korraldatakse matku, maastiku- ja olümpiamänge, väljasõite, teatri- ning muuseumi ühiskülastusi, karjääripäevi, kohtumisi, praktikume, töötube, valmistatakse erinevaid toite, käsi-ja puutööd, viiakse projektipäevi läbi. Kogu õppetegevus lõimitakse huvitegevusega.
Miks siis ikkagi lõimida? Eelnevalt mainitud üldõpetust ja ainetevahelist lõimingut käsitlev materjal annab sellele küsimusele järgmisi vastuseid:
- teadmised ei ole enam staatilised ja täies mahus hõlmatavad, vaid kasvavad laialdaselt ja muutuvad kiiresti;
- tehnoloogia muudab juurdepääsu informatsioonile, välistades lukustatud, kindla järjestusega, ettemääratud sammud õppeprotsessis;
- reaalses maailmas ei omandata teadmisi tükkhaaval, vaid integratiivsel moel;
- indiviidid peavad oskama õppida ja mõelda, mitte olema faktimahutid;
- tõeline õppimine toimub tähendusliku ja eesmärgipärase tegevuse kaudu;
- kõige tähenduslikumad tegevused on otseselt seotud õpilaste huvide ja vajadustega;
- sisu on vahend, mitte eesmärk;
- et kindlustada edukat õppimist, peavad õpilased ja õpetajad õppeprotsessis koostööd tegema (Kysilka, 1998:198).
Küll oleks hea, kui sõna „peavad“ asenduks sõnaga „tahavad“. Ilmselt siis juba toimiks igas koolis ainetevaheline lõiming. Viimase miks-küsimuse vastus kõlaks siis järgmiselt, et kindlustada edukat õppimist, tahavad õpilased ja õpetajad õppeprotsessis koostööd teha. Siin peitub võti. Tõeline koostöö eeldab kõigi osapoolte valmisolekut ja tahet koos ühise eesmärgi nimel töötada, oskust iseenda ja teiste vajadustega arvestada.
Ainetevahelise lõimingu kavandamine, õpitulemuste ja õppesisu läbitöötamine ning mitme päeva jooksul võimalike lõimingutsentrite leidmine, õppeainete ühisosades ja ühistes kulmineeruvates tegevustes kokkuleppimine on tõeliselt põnev tegevus. Meistrite Kooli koolitaja-konsultant Marika Ivandi kirjeldab oma viimaseid väga innustavaid kogemusi: „Ühe kooli õpetajad olid tõeliselt valmis midagi praktiliselt ära tegema, neid toetas ka kooli juhtkond ja kohalik vald. Minu suureks üllatuseks selgus, et meie koolitus oli nende jaoks kolmas samal teemal. Me töötasime II kooliastme teemad läbi, vajadusel ajastasime neid ümber, leidsime ühised üldteemad, üldteemade seosed üldpädevuste ja läbivate teemadega, õppeainete ühisosad (mõisted, teemad, probleemid), õpetamise ühised eesmärgid ja ühised kulmineeruvad tegevused. Suur rõõm oli tõdeda, et kui ollakse valmis koostööd tegema, siis sünnib tõeliselt tähelepanuväärseid ideid, mida ühise eesmärgi nimel nüüd ellu viima asuda.“
