Šveitsi sotsiaalpedagoogi, kunstiõpetaja, ema ja täiskasvanute koolitaja Rita Laube raamat „Loomulik õppimine toetudes uudishimule ja huvile“ on tõlgitud eesti keelde, 130-leheküljelist 18.90 maksvat autori esmateost on võimalik tellida meiliaadressil marika@meistritekool.ee. Juba tellitud raamatud jõuavad tellijateni kahe järgmise nädala jooksul.
Rita Laube kirjutas raamatu sel ajal, kui ta tegeles rasketes peresuhetes olevate lastega. Autor kirjeldab loomulikku õppimist, mida ta koges oma last jälgides, lastega Spiel- und Lernortis töötades, ning loob pildi, kuidas igas vanuses inimesed võiksid Spiel- und Lernortile sarnastes keskustes uudishimust ja huvist lähtuvalt õppida.
Autor pöördub raamatu alguses lugejate poole. Armsad lugejad, juba mõnda aega tegelen ma õppimise-teemaga. Esialgu valmis diplomitöö kavand, sellele järgnes diplomitöö. Nüüd hoiate käes mu raamatut.
Raamatus kirjeldan ma loomulikku, ürgselt omast, salapärast, rõõmu täis, aktiivset õppimist, mida iga inimene endas kannab. Õppimine on mäng – kütkestav, loov, hästi tuttav. See on ühine, vastutustundlik ja vaba tegutsemine. See on spirituaalne, terviklik läbielamine ja intuitiivne tajumine. Seda ei tohi segada. Inimene säilitab selles loomulikkuses oma eheduse, oma vabaduse, oma usalduse ja oma väärikuse. Lapsed ja noored kogevad, et nad kuuluvad selle juurde. Nad tahavad vastastikust jagamist ja kontakti üksteisega.
Kool kui institutsioon takistab loomuliku õppimise protsessi. Kooli osatähtsus väheneb. Kooli üle diskuteeritakse palju ja tehakse pidevalt muudatusi.
Haridussüsteem ja riigikontroll suruvad maha tõeliselt loomuliku õppeprotsessi. Me lepime koolisüsteemiga. Koolis kasvatatakse lapsi ühiskonna hüvesid teenima.
Ma kirjutan loomuliku õppimise põhilistest seisukohtadest ja eeldustest. Me õpime lapse isiksusest igas mõttes lugu pidama. Õpetajad vastutavad, et mängu- ja õppekeskkond oleks lapsele kättesaadav. Aga õppimise eest vastutavad lapsed ise. Eelised on mõõdetamatud.
Teistmoodi õppimist selgitan ma Spiel- und Lernorti näitel: siin räägitakse selle asutuse kontseptsioonist, põhiväärtustest ja kokkulepetest, konkreetsetest raamtingimustest, välistest struktuuridest, asutamisest, organisatsioonist jne. Juttu tuleb täiskasvanute ettevalmistusest, õppeprotsessist ja õppeprotsessi reflekteerimisest. Niisiis üks võimalik alternatiiv.
Nüüd juba neljandat aastat tegutsevas Spiel- und Lernortis (tänaseks poole rohkem, sest raamat anti välja 2011, tõlkija täiendus) on kõige rohkem esitatud küsimus: kas lapsed teevad siis meie juures, mida nad tahavad? Vastus on alati sama. Jah ja ei. Jaatavalt vastatakse küsimusele sellepärast, et tõepoolest nii ongi. Inimene õpib otsustama, mida ta tahab teha, õppida või mängida. See on enamikule inimestest suur väljakutse. Täiskasvanud kipuvad seda unustama. Lapsi saadetakse seejuures tähelepanelikult ja toetatakse ettevaatlikult. Nad õpivad, et nad on väärtuslikud. Nad kogevad, et nad on oodatud. See on tänasel päeval õppimise vundament. Eitavalt vastatakse küsimusele seepärast, et kokku on lepitud selged piirid, milles nii vanad kui ka noored püsima peavad.
Tuleb aeg, kui täiskasvanud inimene hakkab lastelt õppima. Me õpime tõeliselt kuulama, tõeliselt nägema. Lapsed näitavad meile teed, kui me oleme selleks avatud ja püüame neid mõista, südamega mõista.
Täiskasvanu, kes saab iseendaga hästi läbi, on oma eheduse säilitanud ja usaldab ennast, suudab seda kõige paremini. Harva möödub päev, mil ma mitte midagi juurde ei õpi.
