Kui keegi kasutab sõna „meel“, siis üldjuhul läheb meie mõte teatud aistingute vastuvõtu ja eristamise võimele, millegi tajumisele ja tunnetamisele ning viiele meelele – haistmis-, kompimis-, kuulmis-, maitsmis- ning nägemismeel. Vikipeedia selgitab, et meeled on võime tunnetada välis- või sisekeskkonnast pärinevaid stiimuleid. Meeled vahendavad informatsiooni läbi meeleelundite, näiteks läbi silmade, kõrvade, nina jne. Rudolf Steineri meeleõpetuse järgi eristatakse 12 meelt: mina-meel, mõtte-meel, kõne- ja kuulmismeel, nägemine, soojus-, haistmis-, maitsmis-, tasakaalumeel, liikumis-, elu- ning kompimismeel. Meeled on kui piirivalvurid inimese ja maailma vahel. Tänu meeltele toimub suhtlemine sisemise ja välimise vahel, toimub kontakt maailmaga. Tajuda saab neid asju, mille jaoks on meil meeled olemas ja mille tajumiskvaliteet on piisavalt arenenud. Inimene ise on ka maailm, mida tajuda.
Meeleselguse all mõistame võimet märgata hetkes olevat (kõigi meelte abil), mis võimaldab meil meie endaga ja meie ümber toimuvast adekvaatselt aru saada. Hetkes oleva märkamisvõime ehk meeleselgus on igas vanuses lastel ja täiskasvanutel treenitav.
Meeleselgusele sarnaseid mõisteid on kasutusel mitmeid: teadlikkus, teadvelolek, ärksameelsus. Vikipeedia järgi on teadlikkus (inglise keeles awareness) iga inimese kaasasündinud võime teadvustada. Ingliskeelset sõna awareness on selgitatud ingliskeelses Wikipedias kui võimet otse teada või vastu võtta infot või tunnistada sündmuseid. Teadlikkuse kohta on kasutusel inglise keeles ka teine sõna consciousness, mida on selgitatud ingliskeelses Wikipedias kui teadveloleku kvaliteeti (inglise keeles quality of awareness) või teadlikkust välisest või seesmisest objektist. Lisaks neile kahele mõistele on inglise keeles kasutusel veel mõiste mindfulness (tõlgitud enamasti eesti keelde kui ärksameelsus). Ärksameelsust selgitatakse kui võimet märgata hetkes olevat (psühholoogilne protsess, mis võimaldab viia tähelepanu sellele, mis toimub sisemaailmas või välismaailmas praegusel hetkel) ja see mõiste käsitus tugineb kahest esimesest erinevalt budistlikule traditsioonile.
Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS 2013) selgitab mõistet teadlikkus väga kitsalt – seda on selgitatud vaid kui teadmist millestki. Nt “kasvatame õpilastes eesmärgi+teadlikkust, õpilaste teadlikkus oma eesmärkidest paraneb. Eba+teadlikkus, ise+teadlikkus, sihi+teadlikkus, keskkonna+teadlikkus”. Sõna ennast aga ÕS lahti ei selgitata.
Vikipeedia järgi saab teadlikkust kirjeldada kui sidet inimese (subjekti) ja mistahes objekti vahel. See objekt ei pea aga olema välismaailmas või füüsilises kehas. See võib olla ka inimese sees, nt inimese tunded, mõtted, ettekujutlused, taipamised vms. Ka teadlikkusest on võimalik teadlikuks saada, kui märgata nähtust, mis võimaldab sul objektist teadlik olla. See nähtus on alati samasugune ja ei muutu erinevalt tema poolt teadvustatavast objektist.
Ilma teadlikkust kasutamata ei teaks inimene, et ta on olemas. Enamasti allub inimeste teadvustamisvõime välismaailmas aset leidvale juhuslikkusele (nn “monkey-mind”) ja sellisel juhul juhib seda inimese alateadlik (inglise keeles subconscious) ehk automaatselt toimiv osa. Reeglina langeb teadlikkus automaatselt objektile, mis on uudne, et edasi rännata järgmisele uuele uudsele objektile. Kitsast, 5 tunnetusvahendi (meele) kaudu mingile detailile või objektile suunatud teadlikkust nimetatakse tähelepanuks (inglise keeles attention). Teadlikkuse (aga ka tähelepanu) hoidmine millelgi nõuab head keskendumisoskust. Oma teadlikkuse valdamine ja sihilikult rakendama õppimine vajab eelkõige praktikat. Suhteliselt lihtne on harjutada end olema lühiajaliselt teadlik mingist välisest objektist (nt vaadelda küünalt, sihtmärki, kuulata ainiti õpetajat klassi ees vms). Pikaaegne teadlikkuse hoidmine samal liikumatul objektil on aga inimeste jaoks sageli keerukas, sest monotoonset tegevust hakkavad häirima nii sisemaailma objektid (mõtted, tunded) kui välismaailmas toimuv (muud sündmused, mis toimivad foonil).
Teadlikkuse õpetaja Ingvar Villido on Vikipeedia sõnul öelnud, et “Teadlikkus võimaldab adekvaatselt aru saada, mis toimub meie endaga ja meie ümber”. Teadlikkuse valdamise plussiks on hea märkamis- ja taipamisvõime. Seetõttu on see viimasel ajal olnud uurimisobjektiks mitmetes teadusuuringutes nii seoses psühholoogia, ärksameelsuse kui ka muude teemadega. Helena Lass toob välja, et “2013. aastal viidi läbi tuhandeid uuringuid teadlikkuse vallas, millest 532 publitseeriti maailma juhtivates teadusajakirjades. Uuringute arv on viimase 10 aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud. Thompsoni ja Gauntlett-Gilberti teadustöö (2008) käigus toodi välja, et teadlikkuse treenimine loob potentsiaali suuremaks eneseteadlikkuseks, paranenud impulsikontrolliks ning vähenenud emotsionaalseks reaktiivsuseks keerulistes olukordades. Teadlaste töödes on viiteid tähelepanuvõime ja ka unekvaliteedi paranemisele. Selgub, et teadlikkuse treenimine vähendab stressi ning parandab enesekindlust, suhteid teistega, tähelepanu, enesehinnangut ning kujundab optimistlikku suhtumist. Vastupidiselt hajevilolekule ja tähelepanematusele suurendab teadlikkuse kasutamine loomingulisust, psüühilist paindlikkust ning informatsiooni paremat säilitamist ja kasutamisoskust.”
Järjest rohkem on tõendeid selle kohta, et meele treenimine ja teatud teadvuseseisundite esile kutsumine võib tervisele hästi mõjuda ning teadlased on püüdnud mõista, kuidas need praktikad keha füüsiliselt mõjutavad. Wisconsini, hispaania ja prantsuse teadlaste uus uurimus toob välja esimese tõestuse konkreetsete molekulaarsete muutuste kohta kehas peale intensiivset meeleselguse praktikate perioodi (Elu5.ee, 10.03.2017).
Uurimuses jälgiti, milline on ühe päeva jooksul tehtud intensiivsete meeleselguse praktikate mõju kogenud mediteerijate grupis võrreldes oma meelt mitte treeninud inimestest koosneva kontrollgrupiga, kes tegelesid vaiksete mittemeditatiivsete tegevustega. Peale kaheksa-tunnist meeleselguse praktiseerimist oli mediteerijate puhul näha mitmeid geneetilisi ja molekulaarseid erinevusi, sealhulgas muutusi geene reguleeriva masinavärgi hulgas ja põletikku soodustavate geenide taseme langust, mis omakorda oli otseselt seotud kiirema füüsilise taastumisega stressiolukorrast (Elu5.ee, 10.03.2017).
Neuroteadus tunnistab, et alateadvus juhib 95% meie elust. Põhiprobleem on see, et inimesed on teadlikud oma teadvustatud uskumustest ja käitumismustritest, kuid ei tea oma alateadlikest uskumustest ja käitumismustritest. Enamus inimesi isegi ei tunnista, et nende alateadvus mingit rolli mängib, samas kui tegelikult on alateadvus miljon korda võimsam kui tavateadvus ja 95-99 protsenti meie elust toimib alateadlikest programmidest lähtuvalt. Uus epigeneetika teadus annab lubaduse, et igal inimesel siin planeedil on võimalus saada selleks, kes ta tegelikult on, olla täielik oma kujuteldamatus väes ning kõigil meil on võime avada oma parimad võimalused ja selles elada. Samuti saame oma keha ja sotsiaalset keskkonda tervendada ning rahus elada (Elu5.ee, 10.03.2017). Meeleselguse praktikad aitavad meil alateadvusse talletunud uskumuste ja käitumismustritega töötada, neid muuta ning hetkes olevat märkamisvõimet treenida, et meil avaneksid parimad võimalused ja saaksime täies väes elada. Me õpime enda sees ja ümber toimuvat märkama, ise ennast rahustama, oma tähelepanu suunama ja keskenduma, oma emotsioone ja mõtteid juhtima, oma enesekindlust ja elurõõmu kasvatama, seeläbi paremaid suhteid looma ning konflikte ennetama. Mõned just lapsi puudutavad näited on Pere ja lapse ajakirja 22. märtsil 2017 ilmunud artiklis „Lihtsad harjutused, mis toovad lastele meelerahu ja keskendumisvõime“. Meeleselguse treenimist toetavad nö ringitunnid nii lastele, noortele kui täiskasvanutele ja individuaalsed konsultatsioonid algavad juba augustis 2017. Lisainfot saab meiliaadressilt marika@meistritekool.ee.
Roosikodu praktilise psühholoogia blogist saame lugeda, et alateadvus ei väljendu mitte mõtete, keele ja sõnade, vaid piltide, helide, maitsete, tundmuste ja emotsioonide kaudu. Kui te mõtlete sõna „õun“, võite sisemiselt õuna näha ja ehk isegi tunda selle lõhna või maitset. See on puhtalt meie alateadvuse töö. Oled sa kunagi ajutiselt unustanud kellegi nime? Üritad seda meenutada ja siis äkki ilmub see hetkega. Nimi ei olnud kadunud, see oli vaid alateadvuses. Võime küll näha inimese nägu, aga ei mäleta nähtavat keeleliselt, st ei mäleta tema nime. Alateadvus ei põhjenda, ei arutle, ei anna hinnanguid, samuti ei tee see vahet mineviku, oleviku ega tuleviku vahel. Ta on alati olemas. Paarkümmend aastat tagasi saadud trauma on endiselt peidetud alateadvusse ja mõjutab meid nii nagu juhtuks see just praegu. Paljude alateadvuslike konfliktide omamine võib sõna otseses mõttes kehakaalu lisada ja kui need konfliktid vabastada, siis võid end füüsiliselt kergemana tunda. Vaimsete ja/või füüsiliste haiguste taga peituvad pikaajalised alateadvuses paiknevad traumad või konfliktid, sest igal emotsioonil on kehale ja ajule füüsiline reaktsioon. Tugev ebameeldiv emotsioon muutub mõne aja pärast märkamatuks. Tegelikult on see ellujäämismehhanism – selleks, et meid ei tabaks liiga palju lahendamata emotsioone ühekorraga. Need nn elusalt maetud ebameeldivad emotsioonid ei sure seeläbi alatiseks, vaid jätkavad meie mõjutamist. Kui meil on tugev lahendamata trauma, mis sisaldab endas olukorra üle kontrolli puudumise tunnet, siis see kordab end, kui leiab aset sarnane sündmus.
Samast praktilise psühholoogia blogist loeme, et alateadvuse toime mõistmiseks on meil vaja teada saada, miks me kunagi vihastasime. Võib-olla tundsime end süüdi enesevalitsuse kaotamise pärast, mis siis moodustas algse trauma. Või me muutume depressiivseks, tundes lootusetust, ise teadmata miks. Alateadvuses asub kõik, mida oleme kogenud. Isegi sünnieelsed mälestused on seal olemas. Kui ebameeldiv sündmus läheb alateadvusse, muutub teatud alateadlik veendumus. Negatiivsed emotsioonid ja tõekspidamised on aga alati kurnavad. Alateadvus ei tee vahet ei enda ja teiste ega reaalsuse ja ettekujutuse vahel. Vimma hoidmine on nagu mürgi joomine, samal ajal salamisi lootes, et hoopis vihatav isik sureb. Pikaajaline vimm võib põhjustada sapikive, või mis veel hullem, vähki meie seedesüsteemis.
Samas blogis jätkub teave selle kohta, et me võime õppida oma alateadvust muutma ja mõistma. See on lihtne, valutu, toimub hetkega ja tulemus on püsiv. Seda viimast juhul, kui sa ikka sisemist puhastust paindliku meelega regulaarselt jätkad. Jõu kasutamine või “sunni-end” meetod tegelikult halvendab probleemi ja ebaõnnestub lõpuks alati. Kui aga vabastame need tunded, siis keha ja vaim hakkavad loomulikul viisil paranema. Alateadvuse paremaks mõistmiseks ja sellest vabanemiseks, mis takistab õnne ja rõõmu, on mitmeid üsna lihtsaid viise – meditatsioon ja meeleselguse praktikad, looduses viibimine, visualiseerimine, kunst, aiatöö, muusika, jooga, kehateraapia, tants jms. Igale oma. Kui oled leidnud viisi, mis sinu puhul toimib, siis jää selle juurde, sest keha harjub ning täiustab leitud rada aja jooksul. Puhastumine muutub seeläbi üha kergemaks. Muidugi võib elus tulla ette perioode, kus oled jõudnud punkti, mil on vaja oma praktikas ja eluviisis midagi muuta. See aga toimub loomulikult, kui aeg on käes.
