Heike Baumi raamatule „Ma ei mängi sinuga!“, Vaikuseminutite ja intuitiivpedagoogika harjutuste ning mängude praktiseerija-koolitaja kogemusele toetudes toome teieni mänge ja harjutusi, mis aitavad lastel oma taju enda ja teiste jaoks tundlikumaks muuta.
Kõigepealt on oluline tekitada avatud ja vaba atmosfäär. Mänge ja harjutusi esitatakse kui meeldivat võimalust iseennast rohkem tundma õppida. Hädavajalik on, et lapsed saaksid ise kogemusi ja et nad kohtleksid üksteist aktsepteerivalt, sest iga mängija tunnetab situatsioone omamoodi, kogemuste vahetamise käigus võivad nad võlutult avastada, kuidas nad oma isiklike kogemustega üksteist vastastikku rikastavad. Täiskasvanute jaoks tähendab see enda pidurdamist nii palju kui võimalik. Kui lapsed otsivad lahendusteed, mille kohta täiskasvanu oma kogemustele toetudes juba teab, et see eesmärgini ei vii, on tähtis lasta lastel iseseisvalt selle kogemuseni jõuda. Kui täiskasvanult palutakse tema poole pöördudes abi, siis peaks täiskasvanu ainult sellesse ülesandesse sekkuma.
Koostöö on tähtis kogemus ja võimaldab aru saada, et ühes grupis ei oska kõik grupiliikmed kõike ühtemoodi hästi, vaid nad täiendavad üksteist. Lapsed õpivad harjutust tehes vastutust enda peale võtma ja saavad teadlikuks, kui palju toetust üks või teine vajab. Peale harjutust viib täiskasvanu vestluse läbi, kus üheskoos lastega selles selgusele püütakse jõuda.
Lastel on kahepeale üks raamat. Üks laps paneb raamatu pea peale ja püüab selle pea peal toa teise otsa kanda, ilma et raamat kordagi maha kukuks. Kätega ta raamatut kinni hoida ei tohi. Tema paariline võib teda aidata ja raamatut kätega puutuda. Kui raamat siiski maha kukub, saavad lapsed veelkord proovida. Teekonda saab ka raskemaks muuta ja erinevaid takistusi tee peale asetada, nagu pall, millest tuleb üle astuda, tool üle ronimiseks jne. Iga eduka etapi järel vahetavad lapsed ülesanded. Kui lapsed on mitmed korrad raamatu kandmist eksperimenteerinud, siis räägitakse saadud kogemustest. Võimalikud küsimused, mida täiskasvanu võib esitada, et lapsed vestlusega ühineksid, võivad olla järgmised:
- Milline on tunne, kui ma olen sõltuv partnerist ja tema õigeaegsest raamatu kinni hoidmisest?
- Kas mul on midagi selle vastu, kui raamat ikkagi maha kukub?
- Kas ma olen siis pahane ja kelle peale?
- Kas ma teeksin seda harjutust meelsasti kõigi grupikaaslastega?
