See, mida ma oma elus ihkan, on kaastunne, südamest andmisel põhinev enese ja teiste vaheline voog (Marshall Rosenberg).
Mäletan, kuidas kümmekond aastat tagasi muutus suhtlemine teismelise pojaga liiga ühepoolseks ja otsisin lahendusi, kuidas seni üksteist toetavat ja sooja kontakti uuesti toimima saada. Mulle sattus kätte Thomas Gordoni raamat „Tark lapsevanem“ ja tuletas meelde mina-sõnumi ning peegeldamise kasutamise võlu.
Mõned päevad tagasi aitasin emal väga kurnavast tunnete ja vajaduste sasipuntrast vägivallatu suhtlemise põhimõtete abil välja tulla ning rakendasime üheskoos kogunenud emotsioonide vabastamise tehnikat. Nüüd toetusin paarisuhte, väärtusarenduse ja vaikuseminutite koolitaja kogemustele ning kursuse Teadliku Muutuse Kunst käigus ja Marshall B. Rosenberg´i raamatust „Vägivallatu suhtlemine“ õpitule. Vägivallatu suhtlemise nelja sammu käsitleb ka Rita Laube oma raamatus „Loomulik õppimine toetudes uudishimule ja huvile“.
Selle aasta aprillis pöördus mu poole ühe lasteaed-põhikooli juht, et annaksin nõu, kuidas erinevaid suhtlemisega seotud olukordi lahendada, et olla oma töös tulemuslikum. Nii kohtudes kui meili teel leidsime toimivaid vägivallatu suhtlemise põhimõtteid järgivaid lahendusi kuni meie endi vahel läksid tunded ja vajadused segamini. Me võtsime aja maha, et üleliigsetest emotsioonidest vabaneda ja seejärel oma vajadusi ning soove selgelt välja öelda.
Lasteaedade, koolide, kohalike omavalitsuste ja ettevõtetega pikemat koostööd üles ehitades on suhtlemisoskusel määrav roll, sest eesmärgiks on saavutada rahulolu pakkuvaid lahendusi. Marshall B. Rosenberg ütleb, kui me kasutame oma suhetes – iseendaga, teiste inimestega, gruppides – vägivallatu suhtlemise põhimõtteid, siis püsime loomulikus kaastundeseisundis ja paljude harjumuspäraste keelendite asemel keskendume nii meie enda kui vestluspartneri või -partnerite tunnetele ja vajadustele. Me küsime endalt, kuidas me ennast vaadeldavaga seoses tunneme ja mida vajame ning oleme valmis oma tundeid ja vajadusi sõnadesse panema. Me kuulame, milliseid tundeid kaaslased oma öelduga väljendavad ja mida nad vajavad, mitte seda, mida nad näiteks meist mõtlevad.
Marshall B. Rosenberg kirjutab raamatus „Vägivallatu suhtlemine“ neljast olulisest komponendist: vaatlus, tunne, vajadused ja palve ning selgitab, et nipp seisneb nähtu sõnastamises ilma hinnangute ja kriitikata – lihtsalt ütleme, mida inimesed teevad ja kas see meile meeldib või mitte. Järgmiseks väljendame me seda, mida seoses vaadeldavaga tunneme: kas meil on valus, kas me oleme hirmunud, rõõmsad, imestunud, ärritunud vms. Ja kolmandaks ütleme, millised meie vajadused on seotud nende tuvastatud tunnetega. Teadlikkus nendest kolmest komponendist on oluline, et selgelt ja ausalt väljendada seda, kuidas me ennast tunneme. Ta toob näite, kuidas ema võiks oma teismelise pojaga rääkides neid kolme komponenti järgmiselt kasutada: „Felix, kui ma näen kahte paari musti sokke söögilaua all ja kolme paari televiisori kõrval, siis tunnen ma ärritust, sest vajan meie ühistes ruumides rohkem korda.“ Sellele järgneb kohe ka neljas komponent, väga konkreetne palve: „Kas sa oleksid nõus panema oma sokid enda tuppa või pesumasinasse?“ See neljas komponent näitab, mida me teiselt inimeselt tahame oma elu rikastamiseks või toredamaks muutmiseks. Me astume teiste nendesamade nelja komponendiga ühendusse, adudes esmalt, mida nad näevad, tunnevad ja vajavad, et seejärel saada neljanda komponendi, nende palve kaudu teada, mis rikastaks nende elu.
Eesti Kultuuri Koja ja Eesti Rooma Klubi liige Tallinna Tehnikakõrgkooli geoloogiaprofessor Rein Einasto kirjutas 22. oktoobri Postimehe arvamuse leheküljel artiklis „Üleilmastumise faas saab läbi, algab väikeste võidukäik“ sellest, et looduse ja ühiskonna areng toimub tsükliliselt. On ilmne, et üleilmastumise faas on oma sihid saavutanud (planetaarne kaubandus-, haridussüsteem, virtuaalne netikeskkond jm), nüüd on kogukonnastumise faas, säilitamaks paikkonna looduse ja rahvuskultuuride mitmekesisust. Saada vaimult suureks, on meie eellastest suurvaimud kaugelenägelikult ja meisterlikult sõnastanud. Alanud arengufaasis saavad väikesed suurteks tegijateks, suured tükelduvad väikesteks. Väikestel on paindlikum kohanemisvõime kiirete muutuste suhtes mis tahes tasandil. Viimase poolsajandi tsiviilühiskonna arengud on viinud olemuslikele muutustele alusväärtustes. Materiaalne tootmine kui baas ja vaimne kultuur kui pealisehitus on vahetanud kohad: kõrgkultuur kui inimtegevuse siht on ülimuslik ja majandus on vahend, mis aitab kultuurselt elada. Kõrgkultuur kasvab kõrgustesse, süvakultuur sügavustesse, kuhu peaks pürgima ka massikultuur. Nende muutuste teiseks olemuslikuks tagajärjeks on ühisväärtuste ülimuslikkus indiviidikeskse eraomandi, erahuve esindavate erakondade jm eravaldkondade ees. Millised valikud on meil omanäolise rahvuskultuuriga väikeriigi kestmiseks? Kui vabad me hetke võimalikes valikutes oleme? See on läbi ajaloo olnud võimu ja vaimu vastasseisu ja/või koostöö küsimus. Rein Einasto julgeb väita, et enamikus lääneliku elulaadiga riikides ei võta võim vaimu piisavalt kuulda. Kui kaua veel? Ja kuidas on sellega lood Eestis? Meie põhiseaduslik imperatiiv: Eesti riik, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise läbi aegade.
Saint Exupery on kirjutanud:
Olla inimene — see on eelkõige olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat. See tähendab olla uhke võidu üle, mille kaaslased on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma. Sellest võime järeldada, et igaühel on oma vastutus.
Väikeste võidukäigu faasis peitubki võti just suhtlemisoskuses ja tõelises koostöös. Koostöö eelduseks on head suhted, heade suhete eelduseks omakorda usaldus, austus, tähelepanelikkus, ausus, õiglus, täpsus, ehedus … . Erinevate enesejuhtimis- ja suhtlemistehnikate rakendamine toetab taotletavate ühisväärtuste kujunemist, nii et kogukonnastumine saab tõelise koostöö abil võimalikuks ja igaüks on vastutav.
