Eluga seotud õppimine

Katkend Šveitsis Lern- und Spielort´is töötava sotsiaalpedagoogi, kunstiõpetaja, ema ja täiskasvanute koolitaja Rita Laube raamatust „Loomulik õppimine uudishimule ja huvile toetudes“. Tõlgitava raamatu autor Rita Laube ütleb: „Tuleb aeg, kus täiskasvanud inimene hakkab lastelt õppima. Me õpime tõeliselt kuulama, tõeliselt nägema. Lapsed näitavad meile teed, kui me oleme selleks avatud ja püüame neid mõista, südamega mõista. Täiskasvanu, kes iseendaga hästi läbi saab, on oma eheduse säilitanud, kes ennast usaldab, suudab seda kõige paremini. Harva möödub päev, mil ma mitte midagi juurde ei õpi“. Rita Laube kirjutas raamatu sel ajal, kui ta tegeles rasketes peresuhetes olevate lastega. Raamat  „Loomulik õppimine uudishimule ja huvile toetudes“  on mõeldud eelkõige lasteaia ja algklasside õpetajatele ning lastevanematele. Raamat valmib hiljemalt septembris 2014, kuid tellida saab juba täna meiliaadressil marika@meistritekool.ee. Originaalraamat on 130 lehekülge, eestikeelne raamat maksab 18.90 ja jõuab tellijateni üldjuhul pakiga.

Lapsed rebitakse nende loomulikust ümbrusest välja ja surutakse tekitatud keskkonda. Õppimine toimub koolimajas, väljaspool igapäevast elu. Kui lapsed tahavad põhjust kuulda, miks nad seda õppeteemat õppima peavad, ei saa nad ammendavat vastust. Õpetajad ütlevad lastele ja noortele valesti, et eluks on oluline omada põhiteadmisi. Koolis tähendab see, et me õpime elu jaoks, hilisema elukutse, edu jaoks. Sellise vastusega ei ole lapsed rahul. Nad ei päri aga edasi, sest nad teavad, et õpetajal ei ole paremat vastust. Vastus sellele on, et selline õppimine tähendab haridust elu jaoks. Seda peaks aga elust õppima, mitte elu jaoks, sest elu on praegu ja mitte hiljem. Lapsed õpivad elust rohkem kui elu jaoks. Lapsed ja enamasti ka noored huvituvad vähe sellest, mis hiljem kunagi olema saab. Seepärast ei piisa neile sellisest vastusest. Aga nad annavad alla ja ei uuri edasi, uskudes, et õpetaja teab sama vähe kui nemad.

On vaieldamatu, et lapsed vajavad eeskujusid, keda nad järgida saavad. Nad vajavad eeskujusid, kelle juures nad õppida saavad, mitte kes neid õpetavad. See on väga oluline erinevus, kas lapsed õpivad kellegi juures, kellegagi koos või neile õpetatakse midagi. Täiskasvanud  peaksid oma töödega tegelema. Lapsed on lihtsalt nende juures, aitavad kaasa, nad teevad, mida nad oskavad. See tähendab eeskuju najal õppimist. Kuidas saab õpetaja koolis eeskuju olla? Õppetöö ajal „ei tee“ õpetaja mitte midagi peale õpetamise. Lapsed ei näe selles tegevust. Õpetaja peaks ise tööd tegema ja sellega eeskuju andma. Et see praeguse koolisüsteemiga kokku ei sobi, on endastmõistetav.

Lapsed õpivad, kui nad millegi vastu huvi tunnevad.

Üks näide: kui olin 14-aastane, pidime klassikaaslasega kahekesi ühe linnu kohta ettekande tegema. Me saime erinevaid linde valida. Ma ei tahtnud lindudest ettekannet teha, aga mul polnud võimalust sellest pääseda.

Järgmisel pühapäeval läks meie pere metsa jalutama. Ma avastasin väikesed pöökpuu võrsed, aga ei teadnud, mis need on. Ma kaevasin väikese taimekese välja ja tahtsin kodus oma aiaossa istutada. Mu isa selgitas mulle, et see väike võsu ei jää aiamullas ellu, sest metsamuld on teise koostisega. Ta ütles mulle, et see on pöökpuu, mis mind väga imestama pani, sest võrsunud lehed nägid täiesti teistmoodi välja kui pöökpuu lehed. Ma võtsin ta hoolikalt hoides koju kaasa, ei pannud teda aga mitte mulda vaid raamatu vahele.

Ma otsisin isa „Metsaraamatust“ teiste puude võrsete lehti ja joonistasin neid kõiki järele. Ma joonistasin ka kaks esimest lehepaari ja kirjutasin puude nimed juurde.

Kui meil teisipäeval peale seda jälle bioloogia tund oli, näitasin ma oma üleskirjutusi uhkusega meie õpetajale. Ta oli väga rõõmus minu töö üle. Ma küsisin talt, kas ma võiksin sellest ettekande teha, mul oli juba palju näitmaterjali kogutud. Ta vastas eitavalt põhjendusega, et see ei olevat praegu meie teema. Ma jooksin sellest vastusest väga pettununa ära ja olin raevunud, et minu teadmised on vähem väärt kui bioloogiaõpetaja omad. Ma needsin neid lindude ettekandeid. Ka siis, kui kõik olid oma ettekanded pidanud, ei tohtinud ma oma ettekannet teha. Ma olin ta ammu valmis pannud. Ma tahtsin oma teadmisi teiste õpilastega jagada.

 

Share Button