Klassijuhatajaks kasvamine

Õpetaja arengumudeleid on mitmeid ja erinevaid, näiteks Fulleriblock4[1] arengumudeli (1969) kohaselt on algaja õpetaja fookus endal, siis õppekaval, õpetamisel ja siis õpilastel. Kagani (1992) arengumudeli kohaselt toimub kõigepealt kohanemine ja enesekontseptsiooni rekonstrueerimine, ilma selleta ei saa algaja õpetaja keskenduda õpilaste arengule. Õpetaja, kes täidab klassijuhataja ülesandeid, läbib samad arenguetapid.

Kaarel Haav (2007) kirjutab, et tööle asudes avastab noor õpetaja, et tema ettekujutused lastest ei vasta tegelikkusele, ta ei suuda arvestada suure hulga laste iseärasuste ja vajadustega, tal tekivad probleemid korra tagamisel klassis. Noor õpetaja ei oska ka oma ainet laste teadmiste, kogemuste ja võimetega seostada, ta peab kasutama teadmiste edastamiseks distsiplinaarseid vahendeid. Aja jooksul õpib ta lapsi distsiplineerima ja motiveerima peamiselt pedagoogiliste vahendite abil. Kui õpetaja on omandanud piisavalt kogemusi, et lastele ainealaste teadmiste edastamisega toime tulla, siis võib ta hakata mõtlema ka laste erinevatele tunnetuslikele ja muudele huvidele. Tema tähelepanu nihkub aine edastamiselt laste arvestamisele ja arendamisele.

Kuid, kuidas arvestada tänaste nii teistmoodi lastega? Rocca al Mare kooli karjäärinõustaja ja psühholoog Tiina Saar-Veelmaa kirjutas märtsi alguse Õpetajate Lehe artiklis „Kuidas armastada Z-põlvkonda?“, et seitsme aasta jooksul on kursuste vibe muutunud totaalselt, tuleviku-uuringud näitavad, et edasi läheb veelgi põnevamaks ja generatsioonide erinevusega toimetulekuks on vaja rohkelt teadmisi ning täiesti uusi oskusi.

Tema sõnul oli juba Y-generatsiooniga (sündinud 1981–1991) selge, et nende ootused elule on teistsugused kui neile eelnenud X-põlvkonnal. Y-d on 24/7 võrgustunud, sotsiaalsemad, paindlikud ja ambitsioonikad. Nad ei taha tööl käia, rõhk sõnal „käia”, vaid „ägedaid” asju teha. Nad ei talu jäiku struktuure ja autoritaarseid bosse. Nad soovivad piirideta karjääri ehk tööandjaid, kes aitaksid neil nende unistusi ellu viia, ning samal ajal tegelda kõige sellega, mis neid paelub. Nad ei soovi sobituda tööandjaga, kellega väärtushinnangud ei klapi. Ega lasta end sidrunina tühjaks pigistada.

Lapsevanema ja õpetajana ei ole meil täit pädevust lapsi õpetada, sest nad hakkavad elama maailmas, kus meie pole elanud. Me saame olla ainult toetajad, julgustajad, kogemuste jagajad, uskuda neisse ja vajadusel pakkuda turvalisi piire. Tiina Saar-Veelmaa lisab veel, et mida aasta edasi, seda lühemaks on ta teinud karjääritundide loengud. Nad istuvad noortega ringis ja kõik on nii interaktiivne, kui olla saab: harjutused, arutelud, sotsiomeetria, mängud, paaris- ja grupitöö, jagamised. Siiski tunneb ta aeg-ajalt, et ei suuda konkureerida arvutimängude põnevusega.

„Kuidas hoida üleval huvi?“, küsib Tiina Saar-Veelmaa. Ainus võimalus näib olevat, et see peab meid ennast ka huvitama ja puudutama. Me peame olema siirad, sest ebasiirus ei kõneta. Peame olema oma valdkonnas kirglikud, innustunud, entusiastlikud. Nii nagu noored, nii muutume ka meie, täiskasvanud, tõrksaks, kui meie elus on rohkem ma-pean- kui ma-tahan-asju. Seega tuleb meil võidelda selle eest, et õpetamine oleks lust, kõikide riiklike nõudmiste ja bürokraatia kiuste. Pole saladus, et vajame reaalteaduste ja faktiteadmise kõrvale rohkem tunde, kus õppida iseolemist, loomingulist enesejuhtimist, suhete loomist ja hoidmist, loovat eneseteostust. See on kompetentsus, millega X-generatsioonil õnnestub Z-põlvkonda kõnetada. Kui me õpetajana võtaks enne tunni algust aja maha, et küsida endalt, miks ma seda tööd teen? Jagaksime noortele oma lugu, oma haavatavust, oma päris mõtteid. See seob. Kasutades Statoil Fuel & Retail Eesti juht Kai Realo mõtet, võiks iga õpetaja kaubamärk ja uhkuse koht olla see, kui tema tundi tahetakse tulla. Ja loomulikult on õpetajal õigus saada tuge nii koolilt kui ka riigilt, et ta ise tahaks sinna tundi minna.

Klassijuhatajaks, õpetajaks, koolitajaks jne kasvamine tähendab usku iseendasse, oma tegemistesse ja neisse lastesse või täiskasvanutesse, kellega koos on meil õnn õppida. Julgust olla mina ise nii õnnestumistes kui mitte kõige paremini õnnestunus.

Ka koolitusel „Klassijuhataja kui oma klassi õpilaste õppe- ja kasvatusprotsessi juht“ käsitleme erinevaid klassijuhataja töövaldkondi ning seda võimalikult innustunult ja interaktiivselt, tehes harjutusi, arutelusid, paaris- ja grupitööd. Eraldi koolitusteemad puudutavad klassijuhataja koostööd lastevanematega ja arenguvestluste läbiviimist.

 

Share Button