Teel koolitusele Vikerraadiot avades tabas kõrv Haridus- ja Teadusministeeriumi õpetajate koolitusega tegeleva ametniku viimaseid lauseid: „ … et õpetaja oleks täna eelkõige õppija õppimise saatja“ või midagi sarnast. Kahjuks ametniku nime enam ei kuulnud. Mida teeb õpilase õppimise saatja? Kuidas ta koostöö lastega üles ehitab? Kuidas ta lapsega kontakti saavutab?
Õppija õppimise saatmise teemat käsitles Rita Laube oma raamatus „Loomulik õppimine toetudes uudishimule ja huvile“, mille eestikeelset tõlget on veel võimalik aadressil marika@meistritekool.ee tellida.
Šveitsis Spiel- und Lernortis töötav Rita Laube kirjutab, et saatjad toetavad last tema loomulikus õppimises. Kooliga sarnane toetamine (selle all mõtleb ta õpetamist) on ebaoluline ja tarbetu. Sellisel põhihoiakul on keskne tähendus. Sellele vaatamata või pigem just seepärast toetatakse väga paljut: sotsiaal- ja enesemääratluskompetentsid, meetodite valimise ja kasutamise kompetentsid ning tegutsemiskompetentsid. Erialakompetentsid omandavad õppijad ise.
Laste saatjad loovad lastega head suhted. Nad pühenduvad empaatiliselt sellele, mida laps neilt vajab. Selline pühendumine tähendab täielikku tähelepanelikkust, intuitsiooni ja avatust. Nõudmised on kohatud. See tähendab aga ka, et saatjad jätavad mõnikord pedagoogilised printsiibid kõrvale, et tõepoolest lapsega ja tema ainulaadsusega kontakt saavutada. Iga laps on erinev ja iga situatsioon on erinev. Kuidas me saame siis pedagoogilisi meetodeid rakendada? Lastega heade suhete loomine tähendab avatud südame ja avatud meeltega lastega tegelemist. Lastesse suhtutakse lugupidavalt, neid peetakse väärtuslikeks.
Saatjad ei õpeta lastele ja noortele ise mitte midagi, vaid saadavad neid nende tegemistes. Nad püüavad laste küsimustega tegeleda. Nad ei anna kohe vastuseid, vaid nad aitavad lastel iseseisvalt vastused leida. Lapsed vajavad mõnikord sellist tuge. Nad vajavad kedagi, kes neid kuulab, nende küsimustele vastab või neile ütleb, kust vastuseid otsida. Saatjad on eeskujuks sellega, mida nad teevad. Oma tegevuse juures pööravad nad aga sellele vaatamata suurt tähelepanu lastele. Kui laps tuleb ja midagi küsida tahab, ei saadeta teda ära. Saatjad toetavad lapsi nende tegevuses ilma juhendamata. Lapsed on oma tegevuse eest ise vastutavad. Ükski saatja ei püüa laste probleeme lahendada, ei motiveeri ega erguta, ei propageeri. Selline sisemine hoiak laste suhtes on saatja jaoks iseenesestmõistetav ning toetab laste eneseväärikust.
Saatjad ei tea mitte kunagi ette, kuidas päev välja näeb, sest nad ei organiseeri seda. Nad ei tea ka, millise pöörde mingi situatsioon võtab, nii on alati midagi uut avastada. Saatjad leiavad koos lastega lahendusi eri olukordadele, ka siis, kui nad alati ei tea, kuidas peaks reageerima. Lapsed annavad omal moel märku, kas reaktsioon oli õige või mitte. Nii jääme enda suhtes avatuks ja kriitiliseks ning saame endalt ikka uuesti küsida, kas me oleme laste jaoks piisavalt kohal.
Laste saatjad Spiel- und Lernortis koondavad kogu oma tähelepanu lastele. Mida see tähendab? Saatjad on võimelised igas olukorras kohal olema, adekvaatselt tegutsema, olema teadlikud sellest, mida olukord nõuab ja mida laps neilt vajab. Tähelepanu koondamine tähendab täielikku kohalolekut ja huvi ning kõigi laste vajaduste märkamist. Nii saavutatakse lastega tõeline kontakt. Selline ühtekuuluvus loob pinnase laste terviklikuks arenguks. On väga tähtis last ikka ja jälle uuesti märgata ja tundma õppida, muidu tekib oht, et meil kujuneb lapsest oma kindel arvamus, millest me ei suuda enam lahti lasta. Laps jääb ühte rolli kinni, tekib rolli surve, mis takistab isiksuse arengut.
Selline tähelepanelikkus ja empaatia teevad laste ja nende saatjate kooselu palju tundlikumaks, kuid nõuab ka palju energiat. See energiakulu tasub ennast ära. Sest kui saatjad oma mõtetesse vajuvad, tunnevad lapsed selle väga kiiresti ära. Sellistel momentidel juhtub sageli midagi, mis teeb jälle tähelepanelikuks. Lapsed teevad nendel hetkedel rumalusi. Kui nad aga sellisel viisil õpivad tähelepanu saama, kaotavad nad hoiaku, mis neil muidu on, kui täiskasvanud on täielikult kohal. Tähelepanu kvaliteet saatjate täielikul kohalolekul rahuldab laste vajadusi heakskiidu ja turvalisuse järele. Saatjad õpivad tundma, kuidas laps tahab oma elu kujundada, kuidas ta tahab ennast arendada ja mida ta täiskasvanutelt vajab. Saatjad ehitavad lastega üles usaldusliku suhte ning kohtlevad neid austusega. Tähelepanelikkus erineb persooniti. Vanemad lapsed vajavad ühtmoodi tähelepanelikkust, nooremad teistmoodi.
Selleks, et saatjad suudaksid eespool nimetatud väljakutsetega toime tulla, vahetavad nad üksteist aeg-ajalt välja. Pidevalt toimub supervisioon ja intervisioon. Saatjad kogevad laste üliõnnelikkust ja elavad sügavaid üksmeelt väljendavaid tundeid läbi. Saatjad saavad lastega koos jälle imestamise oskuse tagasi. Sellest ammutavad nad jõudu.
Õpetaja roll muutub koos kõige ümbritsevaga, samuti õppimise ja õpetamise tähendus. Milline oli meie enda õpetaja? Ilmselt mõnda neist me austasime ja mõnda pigem kartsime. Milline on aga õpetaja, keda tänased õppijad austavad? Milline õpetaja saavutab õpilastega üksteist tõeliselt austava, usaldava ja hooliva kontakti? Mulle meenub kellegi öeldud mõte, et mitte õpetaja selg ei pea õpilaste õppimise saatmisest higist märg olema vaid ikka õpilaste endi seljad. Õpetaja hoiakust, suhtlemis- ja koostööoskusest jne sõltub, keda õpilased austavad ja kelle selg on siis lõpuks suurest õppimisest märg.
Õpetaja muutunud rolli käsitleb praktiline koolitus „Õpetaja kui õppija saatja“, mis käsitleb nii hoiakuid, väärtusi, suhtlemist kui üksteise nõustamist ja seda läbi praktiliste kogemuste. Avatud koolitus toimub reedel, 9. oktoobril, parim aeg kodulehe kaudu registreerumiseks või aadressil marika@meistritekool.ee on hiljemalt reedel, 2. oktoobril.
