Õppetund kui sündmus

13-09-28_BD_POA_OAK_CF003700-1600x1020Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna olen arukas. Seepärast muudan iseennast (Sri Chinmoy).

Mõni aeg tagasi arutleti Haridusfoorumis sündmuste üle tunnis, koolipäevas. Tänapäeva kooli peetakse sageli emotsioonide vaeseks, kus ei sünni piisavalt lapsi ja noori vaimselt „toitvaid“ tundeelamusi, loovust ja initsiatiivikust. Mis aga muudab õppetunni sündmusrikkaks, meeldejäävaks ja seeläbi oluliseks? Kas see on õpilase ja noore jaoks oluline teema või tegevus, mis teda kõnetab, teda puudutab tema iseenda tundmaõppimise teel, on nn päriseluga seotud?

Pärnu Vabakoolis toimunud väärtusarenduse koolitaja ja nõustaja praktikast meenub 3. klassi klassijuhataja tund, kus kõik lapsed vaatasid möödunud koolinädalale tagasi ja tõid välja, mis neile meeldis ja mis mitte ning miks. Iga laps sai sõna, kõigi arvamusi peeti oluliseks, kellegi üle ei naerdud. Koos klassijuhatajaga valmistuti järgmisteks põnevateks sündmusteks nii tundides kui peale tunde. Iga laps sai teha ettepanekuid, mida klassijuhataja ja teised klassikaaslased tähelepanelikult kuulasid ja millele kaasa mõtlesid. Igaüks tundis ennast olulise ja võrdväärsena.

Lembit Jakobson tõi Haridusfoorumis samuti välja lapse eneserefleksiooni olulisuse näiteks päevaraamatu pidamise abil, kuhu lapsed juba 1. klassist alates neid kõnetava sündmuse kirja panevad, kirjutavad, mis neile meeldis ja mis mitte, mis rõõmustas, kurvastas, mida nad teeksid teisiti ja kuidas. Kirja pandut arutatakse koos õpetaja ja klassikaaslastega. Igaühe turvatunne on tagatud juba hommikuse ühisringiga, kus hoitakse üksteisel kätest kinni ja räägitakse, mis kellelgi eile juhtus. Õpetaja seisab ringis sageli selle lapse käest kinni hoides, kes tunneb ennast ebakindla või lausa tõrjutuna.

Õpetajad kaasavad õpilasi nii tunni ettevalmistuse kui läbiviimise protsessi, õpilased juhendavad üksteist väga hea meelega nii paaris- kui rühmatöö käigus. Üks õpetaja jagas kord oma toredat kogemust, kuidas ta õpilased tundi läbi viisid ja tema sõnavara, miimikat ning käitumist matkisid.

Tiiu Kuurme täiendab Haridusfoorumi listi näitega Freinet-pedagoogikast, kus õppeteemad hakkavad hargnema laste kogemustest ja küsimustest. Kord nädalas on lastel näiteks asjade kooli võtmise päev: pilt vanaemade aegsest kodualevist, mõni puseriti kasvanud porgand, huvitav karstikivi, välismaalt toodud alabasterskulptuurike vms. Nende asjadega käivad laste küsimused, uurimisteema või mõni põnev aspekt kaasas.

Vene keele õpetajad on samovari kooli kaasa toonud, koos õpilastega teed valmistanud ja joonud ning omavahel püüdnud ainult vene keeles suhelda.

Eesti keele õpetaja on lapsed kõne pidamise harjutamiseks kooli aulasse või kultuurimaja lavale viinud, luuletuste lugemiseks loodusesse jne. Uues keskkonnas juhtub sageli midagi, olukord muutub ja see soodustab sündmuse teket.

Eelnevat võiks kokku võtta sõnadega koosolemise turvalisuse, igaühe olulisuse väärtustamine, valmisolek uuteks olukordadeks, sündmuste tekkeks ja õpilastega koos sündmuste üle rõõmustamiseks, vajadusel lahenduste leidmiseks, suhtlemisoskuse ja eneseanalüüsi pidev õppimine-harjutamine. Mina-sõnumid ja üksteise tunnete, mõtete peegeldamise ning õpetajate üksteise nõustamise oskus on õpetajatele toeks. Meistrite Kooli koolitaja-konsultant töötab kuni 12 osalejaga gruppidega ja lihvib huvi korral vajalikke oskusi.

Lisaks meenub Tiia Listeri raamatust „Lihtne ja praktiline koolipsühholoogia“ noorte lemmiktunni füüsika kirjeldus, kus õppetunni alguses vaadatakse eriliselt huvitavat videoklippi viimasel nädalal toimunud füüsikateaduse uusimast saavutusest, mida õpetaja lihtsate sõnadega selgitab. Need 10-minutilised tunni uue osa selgitused on Facebookis üleval, et õpilased saaksid neid kodus üle vaadata. Võõrsõnade ja mõistete lihtsad selgitused on kõik samal leheküljel sõnastikus olemas. Kodus teevad õpilased ise oma sõnadega õpetaja poolt tunnis räägitud uue osa kohta kokkuvõtte oma konspekti. Konspekti õpetaja kontrollib ja juhendab. Õpetaja selgitab, et nii õpitakse uut teemat ise läbi mõtlema ja sõnastama, olulist leidma ja lühidalt kirja panema, konspekti tegema ja kõike süsteemi panema.

Reet Valgmaa toob Haridusfoorumis välja, et laste ja noorte hulgas on neid, kes tunnevad eelkõige õppeaine teemade vastu huvi. Teise grupi moodustavad õpilased, kes tunnevad suurt huvi teiste inimeste ja nende käitumise vastu. Lisaks leidub neid, kes huvituvad ainult iseendast, väljendavad pigem vastumeelsust kõige toimuva suhtes, neid võiks nimetada passiivseteks igavlejateks. Nad kõik ootavad sündmust. Kuid see, mis kedagi neist puudutab, on väga erinev. Sündmustele avatud õpetaja on ise õppija ja temalt on lastel ja noortel tõepoolest midagi õppida.

Haridusfoorumi listis jagatud kogemused Eesti erinevate koolide õpetajatelt tiivustasid neid kogemusi koguma, et neist eeskuju võtta. Suur tänu oma kogemuste listi saatmise eest! Kuidas küll õnnestuks veelgi laiemalt jagada oma kogemusi õppetundidest ja –tegevustest, millest on tõepoolest õpilaste jaoks sündmused kujunenud? Meistrite Kool kutsub üles oma kogemusi jagama. Kõigi jagamisest huvitatute õppetundide kirjeldused on oodatud 15. veebruariks 2015 meiliaadressile marika@meistritekool.ee. Teie lahkel loal avaldatakse need Meistrite Kooli järgmistes uudiskirjades. Ja ikka seepärast, et sündmusi saaks meie laste ja noorte õppetundides aina enam olema.

 

 

Share Button