Lasteaia ja kooli töötajatele, lastele ning nende peredele mõeldud, 15.-17. augustiks 2014 planeeritud loomuliku õppimise seminari asukohaks on leitud kaks Eesti väga armsat kooli, samuti on endast märku andnud mõned töötubade läbiviijad, kuid kahjuks ei ole leitud loomuliku õppimise seminari projektijuhti. Tegus loomulikust õppimisest huvitatud projektijuht, palun anna endast julgelt märku hiljemalt 15. mail 2014 aadressil marika@meistritekool.ee! Mõlemapoolsed ootused ja vajadused on kokkulepitavad.
Järgnevalt mõned lõigud raamatust „Loomulik õppimine uudishimule ja huvile toetudes“. Raamat on mõeldud eelkõige lasteaia ja algklasside õpetajatele ning lastevanematele. Raamat valmib hiljemalt septembris 2014, kuid tellida saab juba täna meiliaadressil marika@meistritekool.ee. Originaalraamat on 130 lehekülge, eestikeelne raamat maksab 18.90 ja jõuab tellijateni üldjuhul pakiga.
…
Iga kogemus, iga teadmiste omandamine, iga võime ja oskuse selgeksõppimine kutsub esile õppeprotsessi. Laps otsustab ise, mida ta on valmis järgmisena õppima või pigem, millist sammu ta järgmisena teha tahab. Jooksmise õppimise näide näitab selgelt, et me ei saa mitte mingil viisil selles õppeprotsessis lapsele midagi õpetada. Ta teeb esimese sammu peale seda, kui ta on palju teisi motoorseid tegevusi ära õppinud. Ta pöörab end selili ja vastupidi, ta roomab, ronib, libistab end puusade liigutamisega edasi, ta tõuseb püsti, kõnnib mööda seina ääri või hoiab meie käest kinni, enne kui ta iseseisvalt kõndima õpib. Iga laps teeb seda vastavalt oma kehalisele ja vaimsele valmisolekule, vastavalt oma sünnipärastele võimetele, aga mitte õpetamise kaudu. Kõik, mida laps vajab, on eeskuju.
…
Kui lapsed loomulikult õpivad, on nad valmis otsustama, millal nad ühe õppeteema katkestada või lõpetada tahavad ja järgmise kallale asuvad. Valmisolek järgmise teema selgeksõppimiseks on alati olemas. Eeldusel, et tal on selleks stimuleeriv ümbruskond. Kas klassiruum saab lapse jaoks piisavalt stimuleeriv olla?
Koolides lõpevad enamus õppetegevusi eksamiga. Eksam ei näita aga tegelikult õpilaste oskusi ja teadmisi, vaid seda, kas õpilased selle kasutamist, mis nad läbi võtnud on, demonstreerida oskavad.
Eksamil läbikukkumine või edukas olemine on laste jaoks nagu must-valge maal, mis on halvustav ja traagiline. Tegelikkuses on laps aga valmis või ei ole veel valmis õppeprotsessi sisenema. Laps ei ole laisk ega liiga vähe õppinud, kui ta eksamit ei soorita. Tal ei ole veel huvi õpetatava materjali vastu. Kui see huvi oleks olemas, oleks ta aru saanud, mida ta õppima peab.
Micheli näide: ema poolt esitatud küsimusele, kas ta nüüd lõpuks ei taha ajalooeksamiks õppida, ütles Michel emale: „Ei, ma oskan kõike, ma kuulasin koolis tähelepanelikult ja tean kõike.“
Christine Simon kirjutas J. Heimrath`i raamatus leheküljel 82: „Mulle on mõndagi selgeks saanud: koolides hävitatakse midagi, mis on võib-olla väärtuslikeim võime, mis meil on: õppimine ise!… Rõõm õppimise üle, valmisolek üldse õppida tahta on olulisem kui mingisuguste teadmiste ja oskuste omandamine. Kas õppimine ei ole mitte suhtumine ellu üleüldse, mis muudab meid võimeliseks olema siirad, uurivalt uudishimulikud, mõistvad, rahulikud, empaatilised? … Ja suur rõõm seoste mõistmisest.“
